2. nädal - Personaalse õpikeskkonna kontseptsioon

Miks me räägime personaalsetest õpikeskkondadest?

Arvan, et teema olemasolu põhjus on selles, et keegi mõtles välja ja pani kirja, sest:
a) oli grafomaan või
b) oli edev ja tahtis kuulsust, tähelepanu, tuntust või
c) tahtis olemasolevat (Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara) kuidagi siduda pedagoogikaga;

Ja meie räägime sellest, kuna:
tahstime teada, mis personaalsed õpikeskkonnad on ja sp. tulime sellele kursusele ning kuna oleme nüüd sellel kursusel, siis tunnistuse saamise (mida me kõik tahame) eelduseks on personaalsetest õpikeskkondadest rääkimine.

Mida mõeldakse personaalse õpikeskkonna all?
Kaks erinevat personaalse õpikeskkonna lähenemist:
a) Filosoofilis-pedagoogiline lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on õppija poolt hallatav ja kontrollitav keskkond, mis toetab õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega.
b) Tehnilis-instrumentaalne lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kogum, mida õppija kasutab õpiprotsessis.

Arvan, et kui palju tolmu "personaalne õpikeskkonna" ümber üles keerutada, siis on järjekordne “mullikeste” ja “trendisõnade” mäng. Kuid mõiste iseenesest, kui seda võtta kui isiklikku õpikeskkonda, mida õppija saab kujundada, võib ju eksisteerida ja rikastada seeläbi meie arusaama maailmast. Samas võiks mõista personaalse õpikeskkonna all seda (misthes) õpikeskkonda, kus persoon viibib ja mida ta igal juhul kujundab või vähemalt valib oma isikliku õpikekkonna, kus viibida ning seega ongi õpikeskkond, kus ta asub, tema isiklik õpikeskkond.
Minu arvates personaalne õpikeskkond mingit radikaalsemat uuendust õppimises ei sisalda.
Igaüks meist on erineval määral enese poolt juhitav ning põhjused selleks on kas sisemised või kasvukeskkonna poolt kujundatud: ühed armastavad end juhtida lasta, teistele meeldib end ise juhtida. Kuna Eestis, nagu mujal maailmaski, on inimesi igasuguseid, siis osad hakkavad Web 2.0 vahendeid kasutades õppima rohkem, teised vähem. Kui aga lähtun iseenese definitsioonist, et personaalne õpikeskkond on see õpikeskkond, milles inimene õppimise ajal viibib, siis on taoline õppekeskkond olnud (Eestis) kasutusel juba sajandeid enne termini "Personaalne õpikeskkond" käibesse laskmist.

Mis puutub hajutatud ja hajutamata struktuuriga keskkondadesse, siis mul on küsimus:
Kas IVA vahendid on omavahel nõrgalt või tugevalt ühendatud läbi infovoogude liikumise?

Hajutatud personaalsus - no vabandage, kas midagi muud ei andnud välja mõelda - see on juba nagu mingi psühhiaatria termin?