Tore on. Pole ma siia blogisse oma kuu aega midagi postitanud. Kuuenda õppenädala ülesande tegemise jätsin ca kuu aega tagasi pooleli - mõtlesin, et pisike pingutus veel ja siis tagasiside andmine ja ongi kõik! Aga nüüd mis toimus??? Ma unustasin ära, mis veebilehel ma oma agregeerimist toimetasin! Ma unustasin oma töökoha aadressi ja firma nimegi ära!!! Kas seda päriselus võiks niisama lihtsalt ühe kuuga juhtuda, kui ma just korralikku peapõrustust pole saanud? Mul on meeles vaid see, et ta ikka ivake kehvem oli kui Pageflakes. Ja teada ma saaksin "firma nime" küllap Heikki käest, kes seal oma pesa peab. Helistaksin Heikkile või meiliksin talle. Paraku tema blogist ma seda enam üles küll ei suudaks leida. Ehkki just tema blogist ma sellest veebilehest teada saingi. Aga ma arvan lihtsalt üles leidvat Heikki kodulehe ja sealt edasi... saan kergesti. Ja ei hakka uuesti agregeerima, vaid avalikustan kadunukese. Ja kogu loo moraal - oma toas ("suletud" õppekeskkonnas) on omi asju kindlam ajada, kui avatud õppekeskkonnas e. Interneti avarustes. Kodu peab olema kindel koht, kust võib vajadusel ja huvi korral väljas käia ilma kaemas. Nn. suletud õppekeskkonad pole ju kinni pandud - otse vastupidi - sealt innustatakse õpilasi välja suunduma ja infot/teadmisi otsima/saama.
Tagasisidestame edasi.
Oma kadunud veebilehe leidmine oli väga lihtne Google abil läbi märksõna "heikki eljas" - kohe olid leitavad Heikki vidinad ja avanevalt lehelt sisse logida ma juba oskasin :)
Aga nagu 6. nädala sissekandes kirjutasin - poleks mul seda lehte vaja 5. nädala ülesande täitmiseks. Kui ma just teistsuguse ülesande oleks välja mõelnud, siis küll!
Ja nende edasi-tagasi sebimistega tuli lihtne tähelepanek e. blogi tuletas oma üht omadust meelde: tehtud sissekanded tulevad siia postituste loomise järjekorras. Mis esmapilgul võib taolise e-kursuse jälgijat segadusse ajada - vt. mis paistab - mu viimane sissekanne on 5. nädala kohta!
Ma käisin huvi pärast vaatamas, kuidas paistab mu blogi kursuse ametliku blogi agregaatorlehelt vaadatuna. Seal on kõige ülemine nagu ikka 5. nädala sissekanne, aga üllatus-üllatus: sealt paistab mu 7. nädala sissekande vana versioon, kus algselt pisut udu olin ajanud... Huvitav millal vana, muudetud versioon uuega asendub?
Mida õppisin?
Agregeerima :) Ehhki, kui aega oleks, siis mõtiskleksin jälle, mis eestikeelset sõna võiks selle asemel kasutada.
Loodetavasti õpin veel midagi, kui tuleb tuju lugeda kaaskursuslaste blogisid. Praeguse hetke seisuga olen vaid mõne kodaniku sõnavõttudega tutvunud. Aga ega neid palju korraga lugeda võigi, sest muidu saab rõõm heast asjast samuti ruttu otsa. Nagu jäätis, kui seda limpsimise asemel hammustada.
Personaalste õpikeskkondade e-kursusest endast. Väga hästi kujundatud, hea ülesehitus ja õppematerjalidega, -ülesannetega varustatus. Tänud õppejõududele tubli tagasisidestamise eest. Kui lubate, siis ütleksin KIITUS. Kokku parim e-kursus, millel käinud olen.
Friday, November 28, 2008
6. nädal - Personaalse õpikeskkonna loomine ja kokku agregeerimine
Vaatasin, mida plaanisin viiendal nädalal teha oma personaalses õpi(töö)keskkonnas ja vabandage, kuid ma ei leidnud vajadust midagi endale kokku agregeerida. Kui läpakas süles ja tarkvara läpaka sees ja Internet küljes.
Aga et ikka midagi kusagile agregeerida, siis vt mõnda avalikuks tehtud vidinat
http://www.netvibes.com/maarja
Aga et ikka midagi kusagile agregeerida, siis vt mõnda avalikuks tehtud vidinat
http://www.netvibes.com/maarja
4. nädal - Kas avatud või suletud õpikeskkonnad?
Mis on siis parem? Kas avatud (ehk siis mingis mõttes personaalsed keskkonnad) või suletud õpikeskkonnad (õpihaldussüsteemid)?
Asjad on paremad või halvemad sõltuvalt sellest, kust vaadata. Tavaõppetöö jaoks on mugavamad "suletus" õpikeskkonnad - seal hea hindeid panna ja näha, kes mida kui mitu korda vaadanud.
Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?
On ikka sama palju õppijakesksed kui tavatunnid.
Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Mis võiks olla sellisel juhul alternatiivne lahendus?
Väga lai küsimus. Kellel on puudu, kellel ei ole. Räägitakse, et tegelikult valitseb tasakaal. Ei tunneta pedagoogilises lähenemises puudujääke, kuivõrd alternatiivseid lahendusi on palju.
Kas õppejõu ja õppija rollid muutuvad erinevates keskkondades?
Arvan, et avatud keskkonnas õppejõu ja õppija rollid on kergemini segunevad.
Kas ühe keskkonna puudus on teise keskkonna eelis?
Ei.
"Suletud" õpikeskkonna IVA kasutamise kogemus.
Plussid ja miinused.
Plusse väga palju: Õppematerjalid, ülesanded raamaturiiulis kas failidena/viitadena organiseeritud kaustadesse.
Õpilase poolt täidetavad ülesanded päevikus esitatavad, tähtajad, hinded ja kommentaarid nähtavad õppurile. Õpetajal mugav kodutöid üle vaadata ja hinnata. Kontrollteste võimalik teha, testitulemused automaatsed jne, jne.
Pluss on, et foorum on olemas, miinuseks aga, et tavaarvutikasutaja jaoks ebaloogiline ja ei ole ülevaatlik. Samuti miinus on terminoloogia, mis IVAs kasutusele võetud – vaja nimetused eraldi ära õppida, siis alles võimalik liigelda keskkonnas valutult – esmakülastaja on nagu labürindis – ei tea, kuhu minna, teeotsad on ühtemoodi – kõik võõrad.
Asjad on paremad või halvemad sõltuvalt sellest, kust vaadata. Tavaõppetöö jaoks on mugavamad "suletus" õpikeskkonnad - seal hea hindeid panna ja näha, kes mida kui mitu korda vaadanud.
Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?
On ikka sama palju õppijakesksed kui tavatunnid.
Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Mis võiks olla sellisel juhul alternatiivne lahendus?
Väga lai küsimus. Kellel on puudu, kellel ei ole. Räägitakse, et tegelikult valitseb tasakaal. Ei tunneta pedagoogilises lähenemises puudujääke, kuivõrd alternatiivseid lahendusi on palju.
Kas õppejõu ja õppija rollid muutuvad erinevates keskkondades?
Arvan, et avatud keskkonnas õppejõu ja õppija rollid on kergemini segunevad.
Kas ühe keskkonna puudus on teise keskkonna eelis?
Ei.
"Suletud" õpikeskkonna IVA kasutamise kogemus.
Plussid ja miinused.
Plusse väga palju: Õppematerjalid, ülesanded raamaturiiulis kas failidena/viitadena organiseeritud kaustadesse.
Õpilase poolt täidetavad ülesanded päevikus esitatavad, tähtajad, hinded ja kommentaarid nähtavad õppurile. Õpetajal mugav kodutöid üle vaadata ja hinnata. Kontrollteste võimalik teha, testitulemused automaatsed jne, jne.
Pluss on, et foorum on olemas, miinuseks aga, et tavaarvutikasutaja jaoks ebaloogiline ja ei ole ülevaatlik. Samuti miinus on terminoloogia, mis IVAs kasutusele võetud – vaja nimetused eraldi ära õppida, siis alles võimalik liigelda keskkonnas valutult – esmakülastaja on nagu labürindis – ei tea, kuhu minna, teeotsad on ühtemoodi – kõik võõrad.
3. nädal - Personaalne õpikeskkond ja kogukonnad ning sotsiaalsed võrgustikud
Personaalsed õpikeskkonnad sotsiaalsetes võrgustikes või sotsiaalsed võrgustikud personaalsetes õpikeskkondades? Mis juhtub siis, kui töötame grupis? Kuidas hallata infovooge ja info liikumist?
Kui peame end mingi grupi liikmeks, siis peame end mingite sidemetaga seotuks selle grupiga, kujutame end kuuluvat ühtlasi teatud ruumi.
Kuivõrd inimestel on ettekujutus Internetist kui lõputult suurest ruumist, siis on raske end selle ruumi kaudu end kellegagi siduda. Märgatavalt lihtsam on end grupi liikmena tunda, kuuludes mõne IVA, Moodle või WebCT sarnase veebipõhise õpikeskkonna mingi ainekursuse liikmeskonda. Kuuluvus on tegude oluline motivaator ja kuuluvuse tunnet personaalsed õpikeskkonnad ei toeta eriti. Seega ei ole oodata ka häid grupitöö tulemusi.
Info kättesaamiseks loodud agregaatorlehed on muidugi väga toredad asjad.
Kui peame end mingi grupi liikmeks, siis peame end mingite sidemetaga seotuks selle grupiga, kujutame end kuuluvat ühtlasi teatud ruumi.
Kuivõrd inimestel on ettekujutus Internetist kui lõputult suurest ruumist, siis on raske end selle ruumi kaudu end kellegagi siduda. Märgatavalt lihtsam on end grupi liikmena tunda, kuuludes mõne IVA, Moodle või WebCT sarnase veebipõhise õpikeskkonna mingi ainekursuse liikmeskonda. Kuuluvus on tegude oluline motivaator ja kuuluvuse tunnet personaalsed õpikeskkonnad ei toeta eriti. Seega ei ole oodata ka häid grupitöö tulemusi.
Info kättesaamiseks loodud agregaatorlehed on muidugi väga toredad asjad.
2. nädal - Personaalse õpikeskkonna kontseptsioon
Miks me räägime personaalsetest õpikeskkondadest?
Arvan, et teema olemasolu põhjus on selles, et keegi mõtles välja ja pani kirja, sest:
a) oli grafomaan või
b) oli edev ja tahtis kuulsust, tähelepanu, tuntust või
c) tahtis olemasolevat (Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara) kuidagi siduda pedagoogikaga;
Ja meie räägime sellest, kuna:
tahstime teada, mis personaalsed õpikeskkonnad on ja sp. tulime sellele kursusele ning kuna oleme nüüd sellel kursusel, siis tunnistuse saamise (mida me kõik tahame) eelduseks on personaalsetest õpikeskkondadest rääkimine.
Mida mõeldakse personaalse õpikeskkonna all?
Kaks erinevat personaalse õpikeskkonna lähenemist:
a) Filosoofilis-pedagoogiline lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on õppija poolt hallatav ja kontrollitav keskkond, mis toetab õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega.
b) Tehnilis-instrumentaalne lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kogum, mida õppija kasutab õpiprotsessis.
Arvan, et kui palju tolmu "personaalne õpikeskkonna" ümber üles keerutada, siis on järjekordne “mullikeste” ja “trendisõnade” mäng. Kuid mõiste iseenesest, kui seda võtta kui isiklikku õpikeskkonda, mida õppija saab kujundada, võib ju eksisteerida ja rikastada seeläbi meie arusaama maailmast. Samas võiks mõista personaalse õpikeskkonna all seda (misthes) õpikeskkonda, kus persoon viibib ja mida ta igal juhul kujundab või vähemalt valib oma isikliku õpikekkonna, kus viibida ning seega ongi õpikeskkond, kus ta asub, tema isiklik õpikeskkond.
Minu arvates personaalne õpikeskkond mingit radikaalsemat uuendust õppimises ei sisalda.
Igaüks meist on erineval määral enese poolt juhitav ning põhjused selleks on kas sisemised või kasvukeskkonna poolt kujundatud: ühed armastavad end juhtida lasta, teistele meeldib end ise juhtida. Kuna Eestis, nagu mujal maailmaski, on inimesi igasuguseid, siis osad hakkavad Web 2.0 vahendeid kasutades õppima rohkem, teised vähem. Kui aga lähtun iseenese definitsioonist, et personaalne õpikeskkond on see õpikeskkond, milles inimene õppimise ajal viibib, siis on taoline õppekeskkond olnud (Eestis) kasutusel juba sajandeid enne termini "Personaalne õpikeskkond" käibesse laskmist.
Mis puutub hajutatud ja hajutamata struktuuriga keskkondadesse, siis mul on küsimus:
Kas IVA vahendid on omavahel nõrgalt või tugevalt ühendatud läbi infovoogude liikumise?
Hajutatud personaalsus - no vabandage, kas midagi muud ei andnud välja mõelda - see on juba nagu mingi psühhiaatria termin?
Arvan, et teema olemasolu põhjus on selles, et keegi mõtles välja ja pani kirja, sest:
a) oli grafomaan või
b) oli edev ja tahtis kuulsust, tähelepanu, tuntust või
c) tahtis olemasolevat (Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara) kuidagi siduda pedagoogikaga;
Ja meie räägime sellest, kuna:
tahstime teada, mis personaalsed õpikeskkonnad on ja sp. tulime sellele kursusele ning kuna oleme nüüd sellel kursusel, siis tunnistuse saamise (mida me kõik tahame) eelduseks on personaalsetest õpikeskkondadest rääkimine.
Mida mõeldakse personaalse õpikeskkonna all?
Kaks erinevat personaalse õpikeskkonna lähenemist:
a) Filosoofilis-pedagoogiline lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on õppija poolt hallatav ja kontrollitav keskkond, mis toetab õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega.
b) Tehnilis-instrumentaalne lähenemine:
Personaalne õpikeskkond on erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kogum, mida õppija kasutab õpiprotsessis.
Arvan, et kui palju tolmu "personaalne õpikeskkonna" ümber üles keerutada, siis on järjekordne “mullikeste” ja “trendisõnade” mäng. Kuid mõiste iseenesest, kui seda võtta kui isiklikku õpikeskkonda, mida õppija saab kujundada, võib ju eksisteerida ja rikastada seeläbi meie arusaama maailmast. Samas võiks mõista personaalse õpikeskkonna all seda (misthes) õpikeskkonda, kus persoon viibib ja mida ta igal juhul kujundab või vähemalt valib oma isikliku õpikekkonna, kus viibida ning seega ongi õpikeskkond, kus ta asub, tema isiklik õpikeskkond.
Minu arvates personaalne õpikeskkond mingit radikaalsemat uuendust õppimises ei sisalda.
Igaüks meist on erineval määral enese poolt juhitav ning põhjused selleks on kas sisemised või kasvukeskkonna poolt kujundatud: ühed armastavad end juhtida lasta, teistele meeldib end ise juhtida. Kuna Eestis, nagu mujal maailmaski, on inimesi igasuguseid, siis osad hakkavad Web 2.0 vahendeid kasutades õppima rohkem, teised vähem. Kui aga lähtun iseenese definitsioonist, et personaalne õpikeskkond on see õpikeskkond, milles inimene õppimise ajal viibib, siis on taoline õppekeskkond olnud (Eestis) kasutusel juba sajandeid enne termini "Personaalne õpikeskkond" käibesse laskmist.
Mis puutub hajutatud ja hajutamata struktuuriga keskkondadesse, siis mul on küsimus:
Kas IVA vahendid on omavahel nõrgalt või tugevalt ühendatud läbi infovoogude liikumise?
Hajutatud personaalsus - no vabandage, kas midagi muud ei andnud välja mõelda - see on juba nagu mingi psühhiaatria termin?
Subscribe to:
Posts (Atom)